Inimkonna nii vaimases kui materiaalses kultuuris on metallidel eriline koht. Umbes 6000 aastat tagasi võetakse ühteaegu kasutusele nii Sumeris kui Egiptuses terve rida metalle nagu kuld, hõbe, vask, seatina ja tina. Kõige tähtsamaks kujunes vask, seda eriti sulamites teiste metallidega, eriti tinaga. Tulemuseks oli pronks, väga hea materjal relvade ja tööriistade tegemiseks, seda enne raua kasutuselevõtmist. Ränikivist, obsiidianist ja teistest kividest tööriistade valmistamine oli raske ja aeganõudev töö, ka ei saanud neid purunemisel enam parandada. Vask andis aga nii valada kui sepistada ja purunenud ese oli kasutatav toormaterjalidena uueks vasevaluks. Vask võimaldas valmistada lühimõõku, odaotsi, kirveid, kalaõngi, nuge ja nõelu, puidutöötlemise riistu ja palju muud, nagu torusid, traati ja naelu. Nii on see paar aastatuhandet.
Arhailise ajastu inimene suhtus metallidesse maagiliselt ja kosmiliselt. Nende maailm ei piirdunud kunagi vaid Maaga, kõik toimuv oli osa suurest süsteemist. Metallid olid tahkesse vormi vangistatud kosmiline energia. Metallid nagu ka inimolendid olid taevalike võimalustega. Seetõttu kujunes ka kosmiline hierarhia, kus metallid olid paari pandud seitsme tuntud planeediga. Alates kõige lihtsamast kuni kõige hinnalisemani, olid need:
Saturn – plii
Jupiter – tina
Marss – raud
Veenus – vask
Merkuur – elavhõbe
Kuu – hõbe
Päike - kuld
Tähelepanuväärne oli suhtumine planeeti Marss mille üheks epiteediks oli Simug, mis tähendab seppa. Sellega avaldati austust jumal Nergalile, kellega sumerite ajal seda planeeti seostati. Nergal oli üks Enki poegadest, kelle valitsuse all oli Aafrika ja sealsed kullakaevandused. Tollest ajast on ka vanimad pärimused inimese kloonimisest, loomisest või tegemistest, kuidas kellelegi meeldib öelda.
Valgustatud, või kuldse oleku juurde kuulus praktiiliste ka vaimsete kunstide ja teadmiste kogum, mille juured olid vanaaja metallurgias. Tunti ka taevakivi, ehk meteoriidirauda, mis sisaldab niklit ja on magneetiliste omadustega. Vana-Egiptuse oskusmeistrid olid nendest omadustest teadlikud ja nimetasid neid res mehitba – põhja-lõuna raud.
Egiptuse rituaalidest kasutati muumia suu avamiseks kirvetaolist metallist lõikeriista. Nendest väga iidsetest rituaalidest kõneldakse püramiiditekstides nõnda:
„Oo, kuningas, olen tulnud sind otsima, sest ma olen Horos; olen sinu suu sulle avanud, sest ma olen su armastatud poeg; olen su suu lõhestanud.. Upuauti kirveteraga, rauast kirvega...“ – ja edasi – „sinu suu on nende raudsete sõrmedega avatud“.
Selles rituaalis on kolm olulist aspekti. Kõigepealt, nii kirves, kui samuti Horose nelja poja sõrmed olid tehtud bjast, meteoriidirauast. Meteoriidi raud bja omas taevalike omaduste tõttu võlujõudu, mis aitas hingel tähtede juurde rännata.
Raud oli müütiliste omadustega metall. Legendi järgi oli Sethi skelett (luud) rauast. Rauda kutsutigi „taevametalliks“, sest pikka aega tundsid egiptlased ainult meteoriidirauda, mis sisaldas nagu öeldud, palju niklit. Meteoriidiraua taevase päritolu tõttu valmistati sellest kaitsvaid amulette, maagilisi tööriistu mida vajati „suu avamise“ rituaali ajal. Selle rituaaliga valmistati lahkunu muumia ette surmajärgseks eluks.
Olgu see väike sissejuhatus rauasse kui tähelepanu juhtimine kogu olemasolemisse, mateeria imelisusesse, maailma lõpuni seletamatusse müsteeriumi, kosmilisse olemisse kui haaramatusse imesse – olemise ja olemasolemise imesse. Ja see on üks osa mõõga kui relva maagiast ja kultuurist. Raud on imeline ja õilis mateeria.
Aga raud tähendab ka mehelikku karmust ja paindumatut tugevust, ka karmi järeleandmatust ja sója hävitavat julmust. Kreeka autor Herodotos (484-425 eKr) nimetas rauda „inimese vigastajaks“, poeet Hesiodos (u. 700 eKr) aga ajaliku elu viletsusega.
Mõõk kui relvade kuningas
Unistus igavesest rahuajast, kus lõvi elab koos kitsega ja mõlemad söövad rohtu, on jäänud unistuseks. Sõjad on olnud ja on seda jätkuvalt inimkonna lahutamatud seisundid. Võitlus rahu eest ongi sõda. Sama vana kui inimene ise, on ka inimese suhe relvasse – inimene ja relv on lahutamatu kooslus. Raie- ja torkerelvade ajalugu kaob aegade hämarusse, täheldatakse umbes 5000 aastat jälgitavat ajalugu, mõõga arengulugu on jälgitav umbes 3000 aastat. Tähelepanuväärne on mõõga kui relva eriline seisund teiste külmrelvade hulgas. Juba algselt on see terariist omandanud maagilise ja sügavalt sümboolse tähenduse ja toonud kaasa, erinevalt teistest relvadest, erilise suhtumise endasse. Mõõgast on saanud elukutselise sõdalase seisuslik sümbol, aadellikkuse sümbol. Sellest ka inimese ja mõõga eriline suhe. Mõõk on kõikides kultuurides relvade kuningas, relvastuse kokkuvõetud sümbol. Sellise sümbolina on mõõk jäänud tänapäevani armeede sümboolikasse mis kannab nii militaarkultuuris kui ka kogu kultuuri kontekstis tervikuna kindlat sõnumit ja väärtushinnanguid. Siit tuleneb vajadus hoida elavana mõõgatraditsiooni, austav suhtumine sellesse relva on austus kindlatele väärtustele.
Pisut ajalugu
Karolingide ajastust – frankide keiser aastast 800 Karl Suur ja tema järglased – teame kuulsaid frangi mõõku, mida eksporditi laialdaselt, ka idamaadesse. Mõõk oli luksuskaup, frangi seppade osavuse ja teadmiste tulem, viimistletud toodang. Raud oli keskaja Euroopas haruldane ja kallis metall.
Üks Sankt-Galleni munk jutustab, kuidas Langobardide kuningas Desiderius, nähes 773. aastal Pavia müüridelt Karl Suure soomusrüüs sõjaväge, olevat jahmatuse ja hirmuga hüüdnud: O ferrum heu ferrum! „Oo raud! Häda, raud!“
Aga veel XIII sajandil käsitleb frantsisklane Bartholemeus Inglane oma entsüklopeedias „De proprietatibus rerum“ rauda hinnalise materjalina: „Mitmest vaatenurgast on raud inimesele kasulikum kui kuld, olgugi et ahned himustavad rohkem kulda kui rauda. Ilma rauata ei saaks rahvas ennast vaenlaste eest kaitsta ega kehtestada üldist õigust; süütud saavad end kaitsta tänu rauale ja kurjade jultumus saab karistatud tänu rauale. Igasugune käsitöö nõuab samuti raua kasutamist, ilma selleta ei saaks keegi maad harida ega maja ehitada.“
6. sajandil koostab Püha Benedictus – Montecassino klooster Itaalias Roomast lõunapool – oma kuulsa reegli Regola Benedicti, mille kogumõte on kahes sõnas: ORA ET LABORA – palveta ja tööta, koneplatiivse ja aktiivse elu harmooniline kooslus, reegel mis sai aluseks kogu Õhtumaal. Igapäevane füüsiline töö kuulus seega kloostri reeglisse, reegel ise korraldab üksikasjaliselt kloostrielu tervikuna. Selles reeglis kohustatakse munkasid hoidma kloostri tööriistu farrementasid. Abt usaldab neid ainult neile munkadele, „kelle käitumine ja käed tagavad neile täieliku ohutuse“. Tööriista rikkumine või kaotamine, ka lohakus tööriistaga, on karistatav.
Raud on nii oluline ja üldise tähelepanu all, et raud ajendab imesid. Sepa amet oli eriline, sepp ise erakordne isik, maag, salaoskuste ja teadmiste omaja. Külasepa staatus sellisena oli elav ka Eestis veel 20. Sajandi esimesel poolel, kuni püsis arhailine külaühiskond.
S e p p oli muistsetes kultuurides jumaliku või maagilise loova võime sümbol, mis on seotud äikese, välgunoole, tule ja vulkaanilise aktiivsuse loodusliku jõuga, samuti müsteeriumitesse pühendamisega nagu initsiatsiooniriitus, mille saladusi sepp teab.
Kreeka mütoloogias on lombakas jumal Hephaistos (Rooma Vulcanus) sepp, kes valitseb TULE võimu ja hoiab maailmakorda. Ta atribuudid on: Müristamine ja Välk, Haamer, Pihid ja Alasi. Sepa töö on püha ja maagiline.
Sepa eriline seisund tulenes muidugi tema oskusest valmistada relvi, eriti mõõku. Germaani maailmas olid keskaja Euroopas sepad ja kullasepad pühad olendid. Saagad ülistavad seppi: Alberich ja Mima, Siegfried ise, kes sepistan Nothungi, mõõga, millel pole võrdset ja Volund, kelle tööd kirjeldatakse Thidreki saagas: „Kuningas ütles: „Mõõk on hea“ ja soovis seda endale. Volund vastas: „Ta pole veel küllalt hea, ta peab paremaks saama ja enne ma ei jäta.“ Volund läks oma sepikotta, võttis viili, lõikas mõõga hästi väikesteks tükkideks ja segas jahu sisse.. siis laskis ta kodulindudel kolm päeva nälgida ja andis neile siis seda segu süüa. Ta pani lindude väljaheited ääsi, sulatas nad ja ajas rauast välja viimasegi räbutüki ning sepistas siis uue mõõga; see oli väiksem kui esimene. Seda oli hea käes hoida. Esimese Volundi valmistatud mõõgad olid tavalisest palju suuremad. Kuningas tuli uuesti Volundi juurde, uuris mõõka ja kinnitas, et see on kõige teravam ja parem mõõk, mida ta on kunagi näinud. Nad läksid jõe juurde kus Volund võttis kätte kolm jalga laia ja kolm jalga pika villase rätiku ja viskas selle jõkke, hoides mõõka rahulikult vees. Rätt kandus vastu tera ja mõõk läbistas rätiku sama puhtalt kui jõevooluse.“
Sepp – faber ferrarius – on keskaja tähtsaim amet arhitekti kõrval. Spetsialiseerumine oli kõrge, Etienne Boileu „käsitööde raamat“, mis reglementeerib Louis Püha valitsusaja lõpul 1260. Ja 1270. Aasta vahel Pariisi tsunfte, üllatab rauaga tegelevate ametite rohkuse üle: neid on saja kolmest tsunftist kakskümmend kaks.
Karolingideaja metallitöötlemiskunst oli kõrgel tasemel. Aachenis väljakaevatud valukoja varemed annavad aimu tööde mahukusest ja Aacheni toomkiriku võimsad pronksportaalid ja rõdud on kinnitus sellest. Frankide kuulsatest mõõkadest oli juba juttu. Vaenlasele mõõga loovutamist karmistati surmaga, see oli reeturi ja kristluse vaenlase tegu. Surmanuhtuls seadistati Karl Paljaspea ajal.
„Miks kasutas Wieland (Volund) aga just linnusõnnikut? Milleks see korduv tükeldamine ja uuesti sepistamine? Sõnnik sisaldab peale süsiniku ka lämmastikku. Lämmastiku lisamine toob kaasa kõvaduse kasvu. Tänapäeval nimetatakse seda metallide tehnoloogias „nitriitimine“. Nitreeritud terased on erilise kõvadusega.“ Vanad meistrid teadsid seda, germaani relvasepad olid kuulsad.
Aga seda kunsti tunti, teati ja kasutati täiesti iseseisvalt ka mujal. Arhailise aja Armeenias tunti mõõku nimega havlun – välkmõõk. Nimetus havlun tuleneb sõnadest havu ulni, mis tähendab kana helmest. Tehnika on sama, peenestatud raud söödeti kanadele, sõnnik põletati teraseks.
Havlun – välkmõõk on Armeenia mütoloogias välgu omadustega mõõk, millega armeenlaste pilvejumal võitles draakonite vastu välkudega, mis kehastavad mere leegitsevat stiihiat. Eepose Välkmüük tuuakse samuti merepõhjast.
Hiinas on rauast relvad kasutusel juba aastatel 474 e.Kr. niisiis 2500 aastat tagasi. Chu riigi ajal tehtud pronksist mõõgad olid keskelt tugevdatud raudvarbaga nii, et varras jäi pronksi sisse. Juba pronksiajast pärit hiina mõõgad on varustatud pealiskirjadega. Yue printsi Gou Jian-i ja prints Zhou Gou mõõkade pealiskirjade hieroglüüfid moodustavad hõbedaga inkrusteeritud pealiskirjad ning on väga väärtuslikud kirja ajaloo seisukohalt. Mõõgad leiti hiljuti Huaiyangis, Henani provintsis. Vastupidiselt linnukirjale lõunas, kerkis pinnale uus kirjutamise vorm põhjas asuvas Jin-i riigis, nagu on näha Shao Ju mõõgal, mis leiti Hunyuan-I maakonnast. Nagu näeme, on selles kultuuri kogutervik.
Hiina unesümboolikas kui naine nägi mõõka, veest väljatõmmatavat, tähendas see poja sündi. Mõõgatantsud peletasid eemale surma. Nii rikkalik on selle relva tähenduste sümboolika.
Edasi tuleks minna Jaapani katanade juurde. Aga kõikjal olenemata ajaloolisest ajast ja kohast kehtivad samad reeglid, mida dikteerivad loodusseadused: Püha Kolmainsus on siin igal pool: raud – tuli – meister. Ja sepikojas toimivad neli elementi: Maa, Õhk, Tuli ja Vesi. Maa annab maagi, õhk tule ja vesi karastab. Mõõk, mis tõmmatakse välja kaheksapealise draakoni sabast, on üks Jaapani keisri Kolmest Aardest.
Mõõk on mõistuse sümbol
Euroopa kultuuriruumis tuleks alustada vast Vana-Kreekaga, mida peetakse ka teadliku mõõgakultuuri alguseks. Kreekakeelne sõna mahaira (ld. culter) on lühike kaheteraline mõõk (ld. gladiolus), mida kasutati ohvrilooma tapmiseks. Seda võib nimetada ka suureks noaks. Nuga tähendab ohvrit, viha, surma. Noaga lõikamine on eraldamine, tükeldamine, ka vabastamine.
Kahe teraga nuga, mahaira, gladiolus, sümboliseeris Kreeka kultuuris jõudu, väga, distsipliini ja mõõdukat kooskõla. Ühel Vana-Kreeka vaasimaalil kujutatakse Orfeust lüüraga, keda rünnatakse niisuguse lühimõõgaga. Asjatundmatu arvates võidakse selles näha militaarset agressiooni kultuuri vastu. Siinkohal sümboliseerib see aga hoopis külma mõistuse ja distsipliini, korrastatud elu võitu instinktide ja emotsioonide spontaanse elu üle. Nii Heraklese kui Achilleuse tegude hulka kuulub amatsoonide tapmine, jällegi kujutatud vaasimaalidel. Selles väljendub muutus kultuuris – üleminek meeskesksele ühiskonnale, kus peab valitsema mõistus.
Mõõk on tahte aktiivne aspekt, mis tähenab võimu, valitsemist, õiglust, kaitset, autoriteeti, kuninglikkust, juhti, vaprust, jõudu, valvsust, füüsilist hävitamist ja karskust. Mõõk on mehelik printsiip, aktiivne jõud ja koos tupega (ld. vagina) kuinaiseliku vastuvõtva printsiibiga ka falloslik.
Metafüüsilises mõttes on mõõk mõistuse, arusaamise, selguse ja otsustusjõu sümbol, inellekti läbitungiva jõu ja vaimse otsustusvõime sümbol, pühakute ja kangelaste puutumatuse sümbol.
Ka tõde võrreldakse mõõgaga. Uues Testamendies kirjas Heebrealastele 4, 12-13 kirjutatakse: „Sest Jumala Sõna on elav ja tõhus, ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.
Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silme ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda.“ Nii lisandub ka siia kohtumõistmise mõte kui tõesse suhtumise tagajärg, kus õigluse mõõk esineb koos kaaludega, nagu peaingel Miikaeli käes Hans Memling’i maalil „Viimne Kohtupäev“.
Murtud mõõk sümboliseerib lüüasaamist. Rüütel Roland surres murrab oma mõõga.
Budismis mõõk tähendab tarkust, mis raiub läbi teadmatuse ja Višnut kujutatakse leegitsevate teadmiste mõõgaga.
Kaheteralise mõõga leegitaoline tera tähendab ka puhastavat tuld, mis surmab ja taaselustab läbivoolava vaimu. Alkeemias on mõõk tule võrdkuju, ka Piibli keerubid valvavad paradiisi väraval leegitsevate mõõkadega. Mehe ja naise vahele voodisse asetatud mõõk osutab nii puutumatusele kui lahkuminekule. Religioosses sümboolikas on mõõk jumaliku Tarkuse ja Tõe sümboliks, kaheterane mõõk, mis väljub kristuse suust välguna (Johannese ilmutuse raamat 1,16).
Mõõk kui aumehe relv
Mõõk on seisuse tunnus, aadli eraldus ja tunnusmärk. Mõõk on aumehe relv, milles väljendub relva ja inimese kahepoolne suhe. Mõõk lahutab ja eraldab, lõikab keha ja hinge. Taeva ja maa. Tuline leegitsev mõõk keskaja sümboolikas lahutab inimese paradiisist.
Mõõk kannab endas üleloomulikku jõudu universaalse ruumilise ulatavusega, s.t. nii maa, kui ka vee all ja seostub kõige hiiglasliku ja üleloomulikuga, kosmilise ja päikesega kui draakonite ja deemonlike jõudude võitja. Mõõk relvana on vaba mehe au ja väärikuse kehastus ja valvur.
On terve hulk kuulsaid mõõku, mida saadavad kaunid legendid. Muidugi tuleb siis kõigepealt rääkida kuningas Arturi kuulsast võlumõõgast Excaliburgist. Sõna ise on tuletatud mõõga saamise legendist: ainult väljavalitul, s.t. legitiimsel valitsejal õnnestub seda kivi seest välja tõmmata. Ex cal (ce) libre (are) – vabastada kivist, või on see nimetatud vana-iiri võitmatu mõõga Caledvluch või Caladbolg järgi.
Tõmmates kivist Excaliburiks nimetatud mõõga, mille eelmine kuningas oli sinna löönud, tõestas Artus juba noores eas, et tema on Britannia õigusepärane, legitiimne valitseja.
Oxfordi kanoonik Geoffrey Monmouthist mainib Arturit rahva lunastajana, kes oli sündinud Igerna ja Uther Pendragoni lapsena. Artur valitses Caerleoni nimelises kohas 505 aastast alates kuni ajani, mil ta haavatuna viidi läände Avaloni saarele, kus ta puhkab, kosub, kuni taas ellu ärkab ja naaseb oma koju, oma maad hädadest päästma. Tema mõõk Excaibur heideti järve, kus selle püüdis kinni järveneitsi Limnatis, kelle hoolde relv jääb, kuni seda kord jälle vajatakse.
Siin on äratuntav analoogia ka Kalevipoja lugudega, legend seaduslikust valitsejast, kes kunagi tuleb tagasi oma rahvale õnne tooma.
Karl Suure mõõk oli Almance.
Geneloni mõõk oli Mulagir.
Oranje Wilhelmi mõõk oli Shoyuse.
Siegfridi mõõk oli Balmung.
Saksa ordurüütli Konrad Von Thüringeni, Hesseni maakrahvi mõõk oli 1241. A. Hauakivilt on ilus näide klassikalisest ühekäemõõgast ühtlaselt peeneneva teraga.
Mõõga käepideme nupus olid ka reliikviad, mis andsid mõõgale erilise võlujõu. Rolandi Durendali käepideme nupus olevat olnud Püha Peetruse reliikvia. Richard Lõvisüdame käerammust on ka legendid.
Kahe teraga mõõk sümboliseerib jõu dualismi. Ta seab pidevalt mõjuvale ajavoolule vastu oma manifestatsiooni: loomine ja hävitamine, elu ja surm, jõud nende vastandlikus ilmumises, mis tegelikult täiendavad teineteist ja moodustavad siiski ühtse terviku.
Monarhi kroonimisel oli neli mõõka:
1.
riigivõimu mõõk
2.
curtana ehk armu nüri mõõk
3.
vaimuliku õigluse mõõk
4.
ilmalik justiitsmõõk
Vana-Kreekas väljendub Damoklese mõõgaloos dualism, kus näilikus õnnes sisaldub oht ja kättemaksu võimalus. Damoklese mõõk, mille Sürakuusa valitseja Dionysios riputas juuksekarva otsas üliambitsioonika õukondlase pea kohale, sümboliseeris võimu ebakindlat loomust.
Hiinas tähistab mõõk läbitungivat arusaamist, võitu teadmatuse üle, mõõgaterale graveeritakse kiri „Kaheksa Draakoni Mõõk“. Arv kaheksa on ka Euroopa kristlikus kultuuris uue ja igavese elu sümbol.
Mõõk maksab kätte
Lähtudes relvasse kätketud intensioonist tuleneb ka vajadus suhtuda relvadesse üldse erilise respektiga, pidades kinni kindlatest reeglitest. Õige suhe relvaga on lepinguline, milles osalevad kaks poolt, sellest tuleneb ka vajadus tõotusest relvale.
Lubamatu on sõrmega proovida mõõgatera teravust – mõõk ei salli seda. Mõõga ja rüütli (omaniku) suhe on võrreldav abieluga. Elu kõigi oma suhetega on müsteerium. Relv nõuab enda suhtes lugupidamist ja aukartust. Islami kultuuris mõõk sümboliseerib võitulst kurjusega ja iseendas, kurjusega maailmas tähendab ka džihaadi.
Mõõgaga seoses oli vanadel ladinlastel meeletute ettevõtmiste kohta kõnekäänd: scutari ignem gladio – torkida mõõgaga tuld – mille eestikeelne vaste oleks „õli tulle valatuna“, s.t. asja hullemaks teha. Samtui tuntud väljendus: suo sibi gladio aliquem jugulare – lüüa kedagi tema enda relvaga.
Mõõga kahetähenduslikkus on teravalt välja toodud kristlikus kultuuris: Convertere gladium tuum locum suum, omnes enim, qui acceperint gladio peripunt – Pane mõõk oma kohale, igaüks kes mõõga tõmbab, mõõga läbi hukkub. (Mt 26,52).
Suhe relvaga, sellele antud tõotus ja tagajärjed on masendava selgusega esitatud Kalevipoja eeposes, kus mõõk lõikab jalad Kalevipojal, sest ta oli õigluse ja mõistuse relvast teinud emotsioonide mõrvarelva. Mõõk maksis kätte...
Mõõk eraldab kõlbmatud
Õhtumaa kultuuris tähendab mõõk Kristuse kannatust, märterlust – ap. Paulust näiteks kujutatakse mõõgaga, millega teda hukati. Viimset Kohtupäeva kujutades, nagu Hans Memling’u „Viimane Kohus“ on Kristuse kui kohtumõistja vasaku kõrva juures peaingel Miikaeli hõõguv mõõk.
Tuline leegitsev mõõk paradiisi igal väraval ja nurgas lahutab kõlbmatu inimese paradiisist. Mõõk on pühakute Adrianuse, Agnese, Albanuse Inglismaalt, Barbara, Eufenia, Justinia, Aleksandria Katarina, Martini, Pauluse, Peetrus-Märtri, Kapadookia Georgi ja jakobus Vanema Cosmpostella tunnusmärk.
Mõõk oli aadli ja üldse vaba mehe õigus ja tunnus. Ka Eesti aladel oli mõõk mitte ainult aadli õigus ja privileeg, Põhja-Eesti vabataludes olid rootsiaegsed mõõgad alles kuni II Maailmasõja lõpuni.
Mõõk nõuab kindlaid käitumisreegleid
Mõõk kui kuninglik relv, mis kandis eneses üllust, õiglust ja suursugusust nõudis ka kindlate reeglite järgmist. Mõõgaukultus oli ritualiseeritud, lahutamtu osa kogu kultuuri kontekstist. Mõõga kaks tera sümboliseerivad veel püsivust ja truudust. Rüütel lahutati oma mõõgaga, kusjuures rüütel andis mõõgale truudusevande. Arhailisest ajast juba alguse saanud mõõgakultus Õhtumaa kultuuris kristianiseeriti. See toimus rüütlikslöömise rituaali käigus.
Rituaalile eelneval ööl palvetas rüütlikandidaat kuni hommikuse missani – see oli pühendumise öö. Hommikul riietuti pruuni värvi keepi, käidi pihil, osaleti missakommunioonis ja pesti. Seejärel riietuti valgesse rüüsse ja heideti silmili maha. Sellele järgnes riietamine raudrüüsse. Põlvili asendis loeti ette tõotus vajadusel oma elu hinnaga ja varandusega kaitsta püha usku, leski, vaeseid lapsi ja rõhutuid. Siis ulatati talle kullatud kannused, mõõk ja õlavöö, mis seoti kaela ümber kui kuulumine kirikusse. Seejärel võttis preester mõõga, pühitses selle ja andis tagasi värskele rüütlile, kes läks siis oma senjööri ette, kes istus saatjaskonnaga. Põlvili loeti teine tõotus rüütlitruuduse kohta ja võeti vastu kaks-kolm mõõgalööki õlgadele ja oldi rüütliks saanud „Jumala, püha Miikaeli ja püha Georgi“ nimel. Seejärel pühitsetu pani pähe kiivri võttis kilbi ja oda, istus ratsule, et demonstreerida juuresolijatele oma oskust. Vande rikkumine tegi mõõgast vaenlase. Eksimine rüütlikoodeksi vasu tõi kaasa degradeerimise, mida nimetati aukohtuks. Ka see toiming oli ritualiseeritud, pikk ja keeruline. Võitluses olid ostustavaks vapris, jõud, julgus ja osavus, mitte alatud võtted. Selga ei löödud, relvitut ei tapetud. Käsitsivõitlus on vastasele silma vaatamine, laskerelvas oli selles mõttes midagi alatut ja lubamatut. 16. sajandil süveneb rüütlikultuuris kriis.
„Mis kasu oleks enam rüütlite relvakäsitlemise oskusest, visadusest, distsipliinist ja auahnusest kui lahingus selliseid relvi kasutatakse?“ – hüütab 16. saj. rüütel Louis de la Tremouille. Aga maailm on läinud oma teed, trükikunst hävitas tõe mõiste ja tulirelvad aumõiste. Tulirelvade tulek lõpetab rüütlikultuuri ja aumõiste. Ammugi on käes aeg, mil „Iga lurjus ja argpüks võib nurga tagant selga tulistada auväärt mehele“. Rüütel Bayard lasi vangilangenud ammukütid hukata.
Kasumijahis maailmas ei näi enam kohta olevat õilsusele ja aumehelikkusele, milleks meile siis rüütellikkus, mis teeb meid kaitsetuks alatute ees. Aga maailmal on veel lootust, kui on neid, kelle hinges sünnipäraselt heliseb mõõga õilis teras ja temas väljenduvad neli voorust:
Quatuor virtutes:
1. Iustitita – õiglus
2. Prudentia – tarkus
3. Fortitudo – kindel meel
4. Temperantia – mõõdukus
Kooselu oma mõõgaga tuletab seda igal päeval meelde.
_1467_1.jpg)
